kolmapäev, 30. detsember 2009

currently reading : musta pori näkku .

nii imelik, viimased paar nädalat olen üritanud lugeda don quijotet. ja pean ennast sundima seda lugema, sest see ei paku mulle midagi. vaatamata sellele, et just selles piirkonnas, kus see üllas ullikesest rüütel seikles, veedan ma järgmisest aastast vähemalt poole. aga hambad ristis loen selle lõpuni muidugi. ja loodetavasti läheb paremaks ka.

aga eile, kui olin tööl ja võitlesin unega, siis päästis mind une küüsist ainult mihkel raud. õnneks olin piisavalt taibukas, et just see raamat cervantese geniaalsuse asemel kaasa võtta (ei taha üldse cervantese kohta pahasti öelda, ei tea tema loomingust pmst midagi), sest olin seda nii kaua juba lugeda tahtnud, aga hadn't really gotten round to it earlier. aga mõtlesin, et töö juures nagunii tekib hetk (ma lahkusin sealt hommikul pärast kaheksat), et seda lugeda. ja tõesti, tekkis, ja sain poolest raamatust umbes jagu juba. st, mis jagu, see on lihtsalt nii nauditav. tõesti hea. couldn't put it down really. aga pidin. aga täna õhtul jätkan selle lugemist, ma arvan.

aga don quijote ei jää ka mu tähelepanust täiesti ilma. pean temaga ka ikka lõpuni tutvuma enne lahkumist. saan siis ka sõna sekka visata, kui sellest juttu tuleb. no ilmselt tuleb, sest seal on ju lausa don quijote muuseum. jaa. that is where I'm going. and to be honest, no puede esperar. google translate ütles, et see tähendab can't wait. jap, that is how prepared I am. ei, kõigega saab hakkama.

teisipäev, 29. detsember 2009

las ma nüüd mõtlen, mis filme ma kõiki olen siin vaadanud pühade ajal. jaaa, natuke käest ära on läinud.
it's a wonderful life, charlie and the chocolate factory, eight below, some like it hot, bring back the a-team, the black balloon. ja midagi veel tegelikult kindlasti. muidugi 30 rocki umbes kolm hooaega vaatasin ära, st nüüd olen joone peale saanud sellega. jaa, imelik, ma tean. liiga palju vaba aega. aga 30 rock on hea. tina fey on mu nii lemmik praegu. aga täna peab tööle minema. samas, happy thoughts are going to help me every step of the way.
muide, the black balloon oli väga hea film. liisu ütles, et see on väga sarnane ühele filmile, milles olid johnny depp ja leonardo. ma mäletan ka, et selline film oli, aga ei ole ise näinud. igatahes, soovitan kõigile, kellel see pöffil nägemata jäi (tartus seda pöffil muidugi ei olnud ka). ja iluspoiss rhys wakefield mängis seal muidugi ja ilustüdruk gemma ward, kes meenutas mulle TOHUTULT, nii, et ma olin täitsa kindel kohe, et see ongi tema, seda tüdrukut, kes mängis doktor parnassuses, ehk siis lily cole'i. aga siis kui vaatasin pilte, sain aru, et ei ole ikka nii ühte moodi. kuigi mõlemad on kuidagi sellised tulnukalikult ilusad.


pühapäev, 27. detsember 2009

how gorgeous.

reede, 25. detsember 2009

could not resist it. kannatage koos minuga nüüd.




kolmapäev, 23. detsember 2009

Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale - ja ma unustan ennast vaatama. Loodus on huvitav asi;
talle nagu ei läheks see üldse korda, mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale, sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale, pimedate ja nägijate peale. Ja meie mõtted ei loe midagi, kui välku lööb - ei loe välgule.

Ma vaatan kõigi nende asjade ja inimeste peale ja mulle näib, et see kõik on nii puhas ja süütu, et tundub, nagu oleks see lapsepõlves. See kõik on juba nagu olnud; muidugi - praegu ei ole minul lapsepõlv, aga kellelegi on see lapsepõlv. Keegi on praegu laps.

Mina olen Eestis esimest korda. Ma olen siin 1948. aastast. Igal hommikul avan silmad ja ma võin öelda: "Milline imeline maa!"

- juhan viiding -


lihtsalt meenus. tahakski lugeda head eesti luulet praegu.
see aasta ei ole kerge olnud. by any means. selline pilvine.
aga samas vahepeal tuli sealt pilve vahelt päikest ka läbi.
ja i cannot even express how blessed i am.
ja järgmine aasta tuleb parem, ilusam, muretum, täiesti teistsugune.
sest ma kavatsen ise ka parem olla. st minu new year's resolution (i never do these things) on, et ma kavatsengi olla parem inimene. õppida ennast ümbritsevatelt headelt inimestelt ja üritada ka negatiivsetele, emodele:D positiivsust süstida. jaaaaaaaa.
ja imelist ja rahulikku aega.






looking out across the loneliness

pühapäev, 20. detsember 2009

laupäev, 19. detsember 2009

Hallelujah lugu meenus seoses selle nädalaga. Mõnus kiire tegevust täis oli see nädal..aga mitte sellepärast hallelujah. millegi muu pärast hoopis.
aga see nädal oli kontserdine. oi kui mõnusalt kontserdine.
teisipäeval käisime Heliniga Viljandis, mis on lihtsalt nii armas koht, et I'm glad, et me seal käisime just. ja miks me käisime? sellepärast, et me käisime kontserdil. Birgiti ja Taneli ja Tallinna poistekoori kontserdil. Ja kontsert oli ilus. Tanel on ju alati hea. ja poistekoor oli ka nunnu ja isegi Birgit ei häirinud väga:D Ei, ta laulab hästi, aga muidu...nojah. Igatahes, armas kontsert oli. Ja muidu oli ka meil nunnu ju. Helin oma hella ja härda südamega võttis täitsa mitu hääletajat peale, ja muidu oli meil ka väga tore. Ainult et superstaaridest olid ainult Jaanus ja Getter. Jällegi, mul pole nende vastu midagi, aga no tõesti, ma saan aru, kui Otil ja Brigitil ei ole aega praegu, aga Marten oleks ikka võinud ju tulla.

Neljapäeval käisime ka kontserdil. Valge gospeli kontserdil. Mina kusjuures ei olnud üldse niii väga vaimustuses sellest kontserdist, sest vist paar aastat tagasi kui ma sellel samal kontserdil käisin, siis ei saanud ma nii väga võimast kogemust, kui ootasin...nii et mu lootused ja ootused ei olnud eriti üles kruvitud which actually turned out to be a good thing, sest kontsert meeldis mulle:D Äkki just sellepärast, et ma ei oodanud sellest eriti midagi. Aga kõik olid kohal, ROLF, Ines, Lowry, Kaire Vilgats, Taavi Immato jaa nii edasi. Ja kuna me olime juba umbes tund aega varem kohal seal, siis saime kõiki ikka mitu korda ka enne näha. Ja Ott oli ka seal. Me olime sellega väga rahul, sest alguses oli ju reklaamitud, et ta ka laulab seal. Kontsert oli ilus, tore ja nii edasi. WAF koor on ikka võimas. Vahepeal karjuvad ainult liiga kõvasti. Samas, me olime kohe päris ees, teises reas ja kõlar karjus kõrva meile. Aga nad on võimsad and you cannot blame them for that. Ja Ott otsustas selle asemel, et laulda, hoopis meie taga istuda ja ka niisama kontserti nautida. oh teda.



ja täna. täna käisime katiga sellisel kontserdil nagu valg(r)ed jõulud. ma ei ole tohutu valgre fänn, ma arvan, et minu jaoks on meie kohviku peod valgre igaveseks ära rikkunud (you know how süldilaua pidudel on tihti ka pillimees ja siis lauldakse selliseid üldrahvalikke laule...ja vagre kuulub väga tihti sinna playlisti. purjus inimesed, ebameeldivad inimesed tihti, valgret laulmas...) aga läksime, sest Märt Avandi oli seal. Noh, Gerli Padar ja Lenna Kuurma ja Rain Simmul ka. Aga Märt Avandi siiski. Ometigi suutsin ära oodata selle hetke, kui teda kontserdil saab kuulda (siia juurde peab ära märkima, et ootan selle aasta tujurikkujat). Ja tore vahva oli jälle. nad tegid seal sellist väikest näitemängu ka ja tore oli. nalja tegid ja nii edasi. valgre laulude sõnadega.


muidu eile oli mul viimane tund anette ja hannaga ja see oli nii nunnu. me vaatasime high school musical 2-te with no subtitles ja siis lasin neil endale seletada, mis mingis kohas juhtus. Igatahes, sinna juurde sõime mini ciabattasid ja brie juustu, mis oli niii hea ja siis Leena oli meile teinud kooki ka ja jõime glögi ja üleüldse nii armas oli.



christmas in sweet tartu.





laupäev, 12. detsember 2009

brad pitt's face and jesus' abs.

heihei. filmid filmid. koolis ja üleüldse on rahulikum hetkel...et vaatame filme. tegelikult mitte eriti palju, aga kaks head filmi.
esiteks vaatasin eelmisel nädalal sellist filmi nagu good hair. olin vist näinud, kui chris rock rääkis sellest oprah's üks kord. igatahes, chris rocki tütred olid temalt küsinud, et daddy, why don't we have good hair? ja chris oli selle peale mõtlema hakanud, et mis mõttes good hair, what is good hair. eenivei, siis ta hakkas asja uurima ja rääkis igasuguste inimestega jne. No tõesti, neil ei ole head juuksed, ainult pusa ja nad peavad kasutama selleks, et juuksed hoiaksid hästi ja ei oleks selline sasipundar, sellist asja nagu relaxer. ausalt, mina kuulsin sellest esimest korda...see on selline kemikaal, mida pannakse pähe ja siis on juuksed relaxed. aga see kemikaal on ikka jube karm. ai ai ai. igatahes, suhteliselt huvitav film. selline hariv;)




























ja siis eile ometigi vaatasin ära (500) days of summer. ma olen vist umbes pool aastat kui mitte kauem oodanud, et see kinno tuleks, aga no ei. tallinnasse nüüd isegi tuli vist, aga tartusse, ei. ja pöffil oli ta ka ainult tallinnas see avafilm vms. aga i guess i had to take matters into my own hands. ja vaatasin ära. see kehv kvaliteet ja heli ei teinud sellele filmile muidugi au. aga muidu. nii armas film ju. need kaks: joseph gordon levitt ja zooey deschanel on nii armsad. no ideaalselt sobivad kokku. ja see muusika. ja see stoori. ja no ega tegelikult seal midagi erilist ei olnudki, selline reaalne pigem. mulle tundus. maybe that's just me.

the temper trap - sweet disposition.






















pühapäev, 6. detsember 2009


heihei. pöffi lainel olin ma see nädal. kuigi ega ma käisin ainult kahte filmi vaatamas ja ei uurinud kava ka lähemalt, et kas on midagi muud ka, mida näha tahaks.
Neljapäeval käisime vaatamas sillega "Lood Yodokist". See oli siis inimõiguste programmi raames. Film oli sellest, et kuidas üks euroopa režissöör, keda hämmastasid need show'd, mida põhja-koreas kim yong-il'i auks tehakse, kus on tohutu rahvamass, terve staadion on neid täis, imelised värvid, koreograafia, kõik laulavad valitseja kohta, kui vahva ta on. Igatahes, selle productioni professionaalsus väga meeldis sellele režissöörile ja kuna tal oli soov teha film nendest koonduslaagritest, mis põhja-koreas on ja basically sellest, mis seal toimub, siis kasutas ta selle ära. Ehk siis, kuna teda Põhja-Koreasse ei lastud seda filmi tegema, siis ta otsis Lõuna-Koreas üles ühe lavastaja, kes oli pärit Põhja-Koreast ja kellel endal oli ka lugu rääkida. Eenivei, siis nad otsustasid kokku panna muusikali erinevate inimeste, kes olid kuidagi Yodoki koonduslaagriga seotud, lugudest. Seal oli nt Kim Yong-Il'i endine isiklik ihukaitsja, kes oli kuidagi sattunud Yodokisse, selle koonduslaagri üks valvureid ja erinevad vangid. Kõigil oma lood. Alguses mulle tundus, et okei, see on õudne küll, aga ma kuidagi ootasin, et ma saaks mingit uut infot sealt. Et midagi uut, mida ma enne ei teadnud. Tegelikult ma ei teagi, kas ma olin enne teadlik nendest tohututest koonduslaagritest, kus igas ühes on umbes 50 000 inimest. Aga mida film edasi, seda rohkem sain ma uusi asju teada. Nt mõtlesin ma, et mille eest siis inimesi sinna saadetakse? Ükskõik mille eest. Nt oli inimene, kes oli Kim Yong-Il'i pildi põrandale pannud. Ja siis üks, kes oli tema-kujulise büsti ära lõhkunud. Et pretty much anything...ja muidugi, kui sa üritad põhja-koreast ära põgeneda ja sind kätte saadakse, siis lähed ka ikka laagrisse. Ei hellitata. Ja siis on selline asi ka, et kui sa oled koonduslaagris, siis oleks ju loogiline, et kui elu seal ikka väga koledaks läheb, siis on alati üks tee välja...: enesetapp. Aga ei, mitte Põhja-Koreas. Seal on see seadusevastane ja kui sina ennast ära tapad, siis saab terve sinu pere karistada..ehk siis, kui nad ei ole veel koos sinuga laagris, siis pärast sinu enesetappu saavad nad first-class ticketi sinna. Ja kui mõni inimene oli laagris meant to die millegi eest, siis ta pandi lihtsalt kasti sisse. Sellise kasti sisse, kus ei saa püsti seista ja saad ainult põlvitada..nad panevad su sinna põlvitama ja basically leave you to die. Ja lapsed muidugi....lapsi kasutatakse seal niimoodi, et koonduslaagrites vangis olevad inimesed töötavad tihti kaevandustes ja lapsi kasutatakse selleks, et pääseda ligi kohtadele, milleni muidu ei jõua. Ehk siis selline töö ja mürgine õhk vms ei mõju lastele just hästi ja seal öeldi, et 16-aastased näevad seal välja nagu 8-aastased, sest nende areng on lihtsalt seisma jäänud. Ja mida nagu teha saaks? ei saagi..ja see jäigi mulle segaseks, et kuidas need inimesed, kes oma lugusid rääkida said, sealt pääsesid. No kuidagi pääsesid...aga mind piinas filmi ajal see mõte, et samal ajal kui mina seda filmi vaatan, on seal Yodokis kindlasti nii mõnigi inimene kasti sees kinni ja elusalt sealt ei pääse. Ja mida me teha saame? someone should stop kim.



ja teine film oli the imaginarium of doctor parnassus. otseloomulikult käisime seda vaatamas. Kuidas siis mitte. Mitte ainult Heath Ledgeri viimane film (kuigi põhiliselt muidugi sellepärast), aga ka Terry Gilliami film, kes tegi siis ka Monty Python and the Holy Graili...ja ka teisi Monty Pythoni filme, I guess, aga mina kui kõige ebatavalisem inka fill või üleüldse inimene, ei ole rohkem neid näinud:D Ja muidugi treilerist jättis see film ka sellise maagilise mulje, need värvid jne. Igatahes, shokeeriv oli see, et esimene hetk, kui heath ledgerit näidati, oli ta üles poodud. Suhteliselt creepy. Aga muidu oli tema ikka hea nagu ikka...ja siis see oli ka nii magic, kuidas nad olid suutnud sellest ikkagi niii hästi välja tulla, et teda filmi tegemise lõpus enam ei olnud...nii hästi olid Johnny, Jude ja Colin sinna niimoodi seotud, et nad küll mängisid sama karakterit, aga pididki olema erinevad. Kuigi...tegelikult olid nad niiiii sarnased temaga. Võib-olla Colin oli kõige vähem..ta ilmselt pidigi olema kõige vähem..aga teised...no tõesti. Mõnes mõttes on see vist
digitaalselt kuidagi tehtud nii, aga samas olid nad kõik ikka täitsa oma nägu ka...ma ei tea. Jah. Ja see tüdruk, kes mängis Valentinat..no kui nukunäoga saab olla:) Ja muidugi selline maagiline, vahva. Mulle meeldis. Kuigi eks Briti aktsendiga on mul endiselt probleeme...kõigest ei saa ma endiselt aru. (samas polnud asi kaugeltki nii hull, kui selline film, nagu Michael Collins, mida Gordon meile näitas, kus ma ei saanud mittttte millestki aru..nii et iiri aktsent (oli vist iiri..) on veel kohutavam. No mitte kohutavam, aga raskem aru saada, kui kõrv ei ole harjunud. samamoodi pean ma iga loengu alguses enda kõrva ka ümber sättima, et gordoni thick scottish accentist ennast läbi närida.)


























































igatahes, muidu. kas keegi tuletaks mulle meelde järgmine aasta enne nn imede ööd, et ma ei taha sinna minna..ükskõik kui väga mul midagi vaja on.
ärikeeles oli eksam juba ära..no sai kaelast ära.
filmi arvestuse sain kätte...eriti hale tegelikult. ma ei saanud seal üldse kohal käia, umbes täpselt kaks korda käisin, olen näinud 1,5 filmi, aga kuna mu essee oli piisavalt hea, siis sain arvestuse juba kätte ja ei peagi teist kirjutama. Aga ma ei tahtnud üldse nii tegelikult..ma ju võtsin selle aine, et filme vaadata...aga ei saanud. Damn it. Ja ma kardan, et üksi nüüd hiljem ma küll eriti ei viitsi neid filme järele vaatama hakata.
ja muiduuu. eile käisin tööl. gaash, ei tahaks üldse tegelikult.
tahaks juba rutem minna.
jaan ätte "kaugele".