Äkitselt peatusin poolel sammul. Olin avanud oma kalendri augustikuu kohalt nagu alati, et kirjutada puhtasse valgesse nädala- ja kuupäevaga varustatud kasti napp kokkuvõte viimase 12 tunni tegevustest. Tülgastunult nägin, et olin eneselegi teadmatult lõpule jõudnud augusti viimase päevaga. Homme on september. Mu Jumal! Kogu mu päevade nobe tühisus langes tulvana mu peale ja tahtsin abitus raevus karjuda sekundite, päevade ja aastate lootusetult paratamatu möödumise pärast...Tahan järgmised kolm päeva ja ööd ärkvel püsida, tõmmata oma suvekookoni lõngad hoolikalt enda ümber ning kõik lahtised otsad ära lõigata: maitset nautida, kuni sureb viimane laine, viimane koit, see paik siin, millest lahkumine tähendab lahkumist elmisega täidetud ruumist.
(Sylvia Plath, 1951. 18-aastane.)
