no ausalt ka tahtsin midagi diibimat panna pealkirjaks, aga see, et mul on siin olemiseks jäänud veel nii vähe aega, on üks põhilisi mõtteid, mis mind kummitab. No mõnes mõttes on see väga pikk aeg, selles mõttes, et koduigatsus piinab ikka kohutavalt, kõiki-kõike igatsen nii väga. Aga samas piinab mõte, et ma ei ole sellest veel kõike seda saanud, mida ma siia saama tulin:D Aga üritan selle viimase kuuga kogeda nii palju kui võimalik. Ja...lihtsalt nautida!
Sest ma kuulsin, et eestis ei ole ilm just eriti kiita vist:D No meil käis troopiline torm Fay üle, sellel ajal langesid kraadid 25ni (Celsius) ja ikka väga külm ja hall oli, selline täitsa sügise tunne oli. Aga nüüd kui pärast tormi need tavalised 35-40 kraadi ja nonstop päike comebacki tegid, on see ikka suht õudne:D Tahtsin kirjutada jälle, et piinav. Aga ei kirjutanud, sest niimoodi jääb tunne, nagu ma ainult piinleks siin:D Aga ei, hoopis suve septembrikuus naudin siin:)
Ma kuulan Julie Delpyt praegu, ai kuidas tahaks Pariisi tegelikult:D
amm...ja nüüd on Amy:D Mis uudist muidu....ma söön beef jerkyt ja joon kokat laimi ja jääga. Sellised hetked on need, mille nimel me nädala sees töötame. Koka laimiga, that is.
Mul nädala sees tulevad kogu aeg mõtted, millest kirjutada, aga nüüd ei tule enam üldse meelde midagi. Madlil oli see nädal sünnipäev. St tegelikult on tal Madli Rööpmanniga samal päeval sünnipäev, which is kind of weird, I think:D Ja nüüd tuleb Sean Kingston. Igatahes, tema peab mind iga hommik äratama, sest mul ei ole äratuskella oma toas (jaa, mul on esimest korda elus oma tuba:D) ja siis ta pidi oma sünnipäeva hommikul ka mind ise äratama tulema ja siis ma kargasin kohe voodist püsti ja ma kinkisin talle sellise väikese kaasaskantava ventilaatori millele saab vett ja jääd sisse panna ja siis end värskendada:D Ma mäletan ma kunagi suvekoolis nägin, et George'il oli see ja siis ma olin jumala sillas sellest ja nüüd nägin seda wal-martis ja täna oli see kõigile nii suureks lõbustuseks, et peaks vist endale ka ostma selle tripi ajaks:D
ja nüüd kuulan once'i soundtracki:D ai ai ai, kui väga ma igatsen lihtsalt päev otsa filmide vaatamist või tundideviisi muusika kuulamist ja lihtsalt olemist. Vot sellist asja on minule vaja. Ma arvan, et see, et ei ole aega enda jaoks ja oma hinge paitamiseks, oli üks põhjus, miks mul selle nädala alguses väike emotional breakdown oli, ok, mitte väike vaid kõige hirmsam õhtu ever ilmselt. Ja Karelist on mul ka kahju, sest tema on see, kes mind tavaliselt lohutama peab (sest ma ei taha madli attitude'i alla viia, tema peale seda koormat panna) ja noh....ma olen ikka nii friiking õnnelik, et mul nii super toetav perekond on. Täna ka rääkisin issiga nt, ta alguses hullult torises, et mis asja ma siin teen, et üldse ei lähe vms ja siis ma rääkisin talle, et raske on ja siis ta ütles umbes, et hea, et see aasta saab kõik rasked asjad kaelast ära, et järgmine aasta on kergem siis:D Mul oli nii, et tegelt ka issi v? ma olen siin ilmselt kulutanud suht palju rohkem kui ma teeninud olen ja siis tema arvab ikka, et ma peaksin järgmine aasta veel tulema. Mul oli nii, et aww, tänks issi, toetuse eest.
Aga jah, praegu on see aeg, kui kõik hakkavad vaikselt mõtlema selle peale, et mis järgmine aasta saab ja kui mulle isegi sellelaadne pakkumine tehtaks, siis ei. Ma hindan seda kogemust ja neid inimesi rohkem kui ma ei tea....no sellist asja lihtsalt peab kogema...ma olen siin inimesena nii palju kasvanud....et no ma ei kujuta ette ühtegi teist programmi, kus seda niimoodi teha saaks...aga jah, ma olen aru saanud, et see pole minu jaoks ja just jürgeniga rääkisime täna, et järgmine aasta oleks super chill lihtsalt usasse trippima tulla või mingi muu variant välja mõelda, et siia tulla. Mina mõtlesin mingi suveülikooli vms peale ka. Nt NYU? Kuigi ma ei kujuta ette, kui raske-kerge sinna saada oleks muidugi:D
vot nii. selle nädala nali oli reede homikul hommikusöögi ajal. Me sööme Valdostas Waffle House'is. Kõik, kes vähegi teavad midagi waffle house'ist, teavad, et see pole just kõige ma ei tea.......ägedam koht. Esiteks, seal on külm, teiseks, meie waffle house'is ei mängi muusika, kuigi jukebox on täiesti nurgas olemas, kolmandaks, toit on seal, nagu igal pool mujalgi siin, vägaaaaa rasvane, no mitte kohe ei kutsu ja neljandaks muidugi teenindus. Teenindusega on siin ameerikamaal igal pool nii nagu on, aga waffle house, meie waffle house on kohe kindlasti kõige tipp:D hugh grant pop goes my heart. oi music and lyrics oli hea film:D peaks mingi listi tegema filmidest, mis ma kohe koju jõudes ära vaatan. Oi vaim puhkaks:D Igatahes, back to the funny thing:D Meid on siiis viimased kaks nädalat teenindanud üks naine, selline keskealine ja no ei ole just väga särasilm ja umbes loobib meile nõud laua peale ja kui madli küsis talt: do you love your job? vastas naine, et: I like my job. On good days. Igatahes, tuleb ta siis reedel meile arveid tooma lauda ja ütleb: Girls, is it okay if I say something without affending you? I've been waiting on you guys for the last 2 weeks and not once have you guys left me a tip. We work for tips because we get only 3 dollars an hour. Meil jäid lihtsalt mõlemal konkreetselt suud lahti selle peale:D Et tema ei oska absoluutselt teenindada, madli tahtis talle attitude'i kontrolli peale saata ja meie peaks talle veel tippi ka jätma. Ei aitäh. Ma tean tegelikult jaa, et idee poolest peaks tippi jätma aga samas ma arvan, et teeninduse kvaliteet ei tohiks sellest oleneda. Igatahes, sinna me enam järgmine hommik ei läinud ja ilmselt ei lähe ka enam. Aga jah, eks see oli ilmselt pigem naljakas kui vihale ajav olukord. '
See nädal oli mul kaks super lahedat perekonda. Ja ühel ja samal päeval. Esimesele emale ma lubasin juba mom of the day awardi ära, et teisele seda enam anda ei saanud:D Aga igatahes, esimene oli selline, et raamatuid ta osta ei tahtnud, aga ma lihtsalt rääkisin temaga natukene sellest, et kuidas ta oma lapsi kasvatab, nad olid lapsendanud kaks mustanahalist last ja ta rääkis, et nad ilmselt tulevikus kolivad siit ära, sest siin pidi endiselt olema sellist rassistlikku meelestatust suht palju, et see pidi suht häiriv olema. Et kui Micah peaks tahtma lõpuballile kutsuda valget tüdrukut, siis ta ei taha, et sellele viltu vaadataks. Aga siis pidi see just nii olema. Ja siis ta tegi mulle sandwhichi kaasa:)
Ja teine lahe pere oli selline, et sellel samal õhtul läksin ühe suht suvalise ukse taha, ema tuli ukse peale, ma ei jõudnud talle rääkidagi, mida ma teen, ta oli ainult nii, et oi ma nägin sind hommikul, et kas sa oled päev otsa siin olnud ja kutsus sisse. Ja siis läksin sisse, ja ajasime juttu, rääkisin mida teen. Ta oli just uuesti abiellunud, augusti alguses ja tal oli 16-aastane poeg. Ja see pere oli nii sürr. Kui leiab selliseid pärleid vahepeal, siis on ikka noh.....super!!! Ema Jan oli magistris Inglismaal Sussexis ajalugu õppinud, tema mees oli küropraktik ja poeg oli ma ei tea.....no poeg võtab kõiki ap classe (need on need kursused, mida siin keskkoolis saab võtta, et saada college crediteid juba keskkoolis, ja neid võtavad tavaliselt ikka väga tublid õpilased ja nemad võtavad ka neid äkki 1-2, aga tema võtab kõiki) ja siis ta tahab minna Julliardi NYC-sse näitlemist õppima ( ta on drama geek) ja siis law schooli harvardisse ja siis ta teeb veel bändi ka, mingit alternatiivrokki. Igatahes, mul oli nii, et tüüp, sul on plaanid. Enamik lapsi on siin sellised, et oh, tahaks VSU-sse (Valdosta State Universitysse), see oleks super:D Ja igatahes, nad olid sellised intelligentsed inimesed, kellega rääkimist ma lihtsalt nautisin ja kui nad nii muuseas mult student handbookide seti ostsid, siis see enam ei lugenudki tegelikult. Sest nad olid andnud mulle nii palju juurde just sellel päeval, millele eelnenud õhtu oli minu jaoks tappev.
Igatahes, teisipäeval lähen vist Savannah'sse, vaatama kuidas üks poolakas töötab, et see tõotab väga fun päev tulla ja lihtsalt....I'm gonna have some fun this week, no self-pity.
Selle nädala quote: Everything will be okay in the end. If it's not okay, it's not the end.
Madli sai lilliiiiiii.
