koera aastates 140-aastane neiu.

jah. Ma olen siin viimased poolteist nädalat üritanud eluga taas harjuda, ja eks ta ole nagu ta ole, tahaks kevadet. Täna ju tegelikult algas kevad, ilusat kevadet, ja teeme nii, et see talv, mis nüüd äkki tulla otsustas, nüüd varsti ka otsa ümber keerab ja ma ei tea, kuskile põhjapoolusele läheb.
Ma suutsin haigeks jääda, nii et, kes on kuulnud, teavad, kui armsalt ma köhin. Nii et selle nv olen kodus ja üritan midagi sellega peale hakata. Siiani pole lihtsalt mahti olnud või nii.
Aga eelmisel pühapäeval oli Rihanna. Me läksime Kadri autoga, Eve ja Greete Gase olid ka ja Kadiga saime suurhalli juures kokku. Jaaaa, Kadi Ummikuga!! Ta on taas meiega mõnda aega. Ints oli meeskonnas seal lava taga ja ütles, et Rihanna pole midagi erilist, aga ma ütlen seda, et ma olen küll õnnelik, et ma seal kontserdil ära käisin. Ta alustas Pon de replayga, see on üks ta parimaid laule minu meelest, ja ta nägi muidugi väga hea välja. Aga samas, ma pole fänn, nii et kõiki laule ma ei tea, eks, aga nt Rehab oli hullult hea ja Don't stop the music ja umbrella ellat ei pea vist mainimagi:D Aga show poole pealt seal nagu eriti ei olnud midagi. Oli hoopis kuhjaga lateksit. Igatahes, pigem meeldis kui mitte. Aga lootused ootused olid kõrgemad.
Esmaspäev oli see õudne päev:D Aga ma veetsin selle põhiliselt kodus, sest ma olen haige ja üritan kooli vältida, nii et ei pidanud haletsevaid pilke endal väga palju taluma:D Emme muidugi muudkui korrutas, et 20, päris hull:D No ma saan aru jah:D Aga suured tänud absoluutselt kõigi õnnesoovide eest, I appreciate it. Ja Kadri õnnitles mind kõige rohkem ja Kadi laulis mulle. Love ya girls. Õhtul käisid Merili ja Georg ja tädi Külli ja onu Sulev külas, see oli ka tore. Ja Gerli saatis mulle Kerdi ukse taha, see oli ka vahva. Oh, momente oli palju:D
Teisipäeval pidin ma kooli minema, sest ma olin niigi seoses reisiga kaks teisipäeva puudunud ja ei saanud tekstianalüüsi seminarist rohkem pausi panna. Igatahes, that was fun, ma jätsin seal totaalse liiklushuligaani mulje for sure ja Pilvis käisin ka esimest korda sellel semestril. Teised ütlesid, et mul vedas loenguga, et seekord oli ikka kõvasti etem olnud kui tavaliselt, et tavaliselt nad pidid lihtsalt kuivalt tekste tõlkima. Nice. Aga jah, rääkis rüütlitest suht pikalt, chivalry jne, see oli huvitav. Ja gotta love Pilvi, ta on lihtsalt ülinunnu. Õhtul oli Kadri juures minu sünna. Kes seal olid. Eeee: Meril, Kadi, Kadri ofkoors, Ann, Liis, Elis, Krissu, Mimmu, Kaia, Aleks, Erki ja Taavi, ma ei tea, kui nüüd keegi nimetamata jäi:D Taavi oli esmaspäeval Riia Rihanna kontseril tiimis ja ka backstage'is ja oi ta oli in laaaav:D Aga nii tore oli Kadri pool. Sest ma polnud enamikku neist niiiii kaua korralikult näha saanud ja kahjuks ei saanud seekordki kõigiga nii palju rääkida, kui oleks tahtnud, mul oli täitsa võhm väljas õhtu lõpuks rääkimisest, kõigiga rääkimisest. Aga see oli nii tore siiski, sest te olete kõik ju niiiiiii ülivägalahedad, et ma ei tea, mis ma ilma teieta teeks. Aga jah, loved it, mulle meeldib, kui mu sünnipäevaks kõige olulisemad kokku tulevad. Kadi ja Meril tulid Inglismaalt ju ja Kaia ja Taavi Riiast. No nad ei tulnud keegi otseselt minu pärast, aga mulle see sobis, et nad kõik just sellel ajal siia sattusid:D Kõiki ei olnud, aga eks mul on kõigiga omad momendid. i haaart juuu.
Aga kuigi ma jõudsin koju umbes nii enne kolme ja oleks saanud ilusti neli tundi enne magada, kui hommikul seminari pidin minema, ei saanud ma seda mitte teha, sest ma olin päeval poest tulles kandnud kätel väga suuri koguseid joogipudeleid ja käed olid öösel nii valusad, et magada ei saanud, pluss köha piinas ka. Ehk siis pooleks tunniks silm vajus kinni ja pool tundi enne äratust ärkasin ise üles. Kell 6 voodist püsti ja õppima eesolevaks päevaks. Siis writing course, kus oli veel suht värske olla, aga siis oli tekstianalüüsi järeltöö, see oli suht tüütu ja siis ma pidin veel linnas ootama, et Kareliga kokku saada, et ta saaks mulle koolisüsteemide peale testi teha, ja ma pidin actually selleks õppima ka, I mean, nt mitmendas klassis õpivad USAs koolilapsed oma constitutioni kohta, yeah right. Igatahes, testi see osa mul eriti hästi vist ei läinud. Aga siis tulin koju. Ja ikka nagu päris silm kinni ei vajunud, aga kuskil nelja aeg läksin ära magama ja kuue aeg üles, et miitingule minna. Miiting oli sellel nädalal ülihea, minusse süstiti üle pika aja positiivset energiat ja ära tulles oli hea tunne. Ja siis oli projekt lähme kõik kluppi ka. Nimelt olime eelmisel õhtul kõik lubanud, et lähme kindlasti retrole eks. Aga jah, asi kujunes lõpuks nii, et soojendust ei olnud ja kõik tulid eraldi peole. Lõpuks oli isegi enam-vähem tore, aga dokumente jällegi ei kontrollitud, nii et jah, Egle vend oli ka seal, 10. klass that is, nii et päris hea kontingent on Illukal:D Aga Aleks oli naisega ja Taavi oli ja Ann oli ja Kadi oli ja Liiiiiiiis-Marii ka, teda ma poleks üldse oodanud näha, see oli superlahe!!! Igatahes, tuttavaid endiselt liiga vähe ja ma ei tea. kadi ja taaviga oli lahe alguses tantsida, pärast oli tuju kadunud, tervis kehv ja uniiiiii. Kadi oli mu elupäästja ja tuli mulle kluppi järele, ta käis vahepeal ära kuskil. Niisiis, vajusin koju, magama ja hommikul mingi poole 11 ajal üles, et eesti keelde kindlasti jõuda. Ja hakkasin minema juba, aga siis helistas õnneks Sille, et ära jääb, tädi on haige ja sain eedeni juures pidama, tulin koju ja siin ma olen. Nüüd saab ennast välja puhata ja ravida nii palju kui võimalik!!
Aga okei, nüüd tuleb see osa, mille pärast kõik mind mõnitada saavad ofkoors, aga kui ma kolmapäeval ootasin, et saaks järeltööd tegema minna, helistas emme, ja ütles, et BSB tuleb eestisse ja kas te arvate, et ma terve ülejäänud päeva sain millelegi muule keskenduda? Nõup nõup nõup. Kadri on mu päästja ja tuleb minuga sinna. Nagu tõsiselt, kõik, kes mind tunnevad pikemalt, eriti mu kommertsi klassikaaslased, peaksid teadma, et see on nagu lapsepõlve unistuse täitumine. Ma olen nende muusikast nüüd täiesti võõrdunud, pole mitu aastat vanu laulegi kuulanud, ja noh, need uued on suht allapoole arvestust, AGA ma kasvasin nende muusikaga üles. Mõnes mõttes ma kasvasin ju nendega üles, Nick oli alguses ju 12, kui nad alustasid:D Ma arvan, et As long as you love me pärast hakkasin ma üleüldse MTV-d vaatama. Ma olen MTV generation. See kõik oli kõva 13 aastat tagasi ja tõesti, nüüd nad tulevad siiiiiiia samasse, ma kuskil 8-9-aastaselt ainult sellest unistasingi, vaatasin mingit Berliini kontserti telekast ja mõtlesin, et mina neid küll kunagi laivis ei näe ja mäletan, et nad käisid Helsingis ja see tundus nii lähedal, aga ma olin nii väike ja keegi ei tulnud minuga ja.....nüüd nad tulevad ilma Kevinita, see on bummer, aga nad tulevad, ma näen Brianit juuuu, õu mai gaad, I'm trying to keep it together. Aga võite öelda, et nende muusika ei tähenda midagi, aga minu jaoks on need mälestused ja ma ei suuda seda ära oodata.

Tahaks siia midagi tabavat kirjutada, aga ei.

Heihei, bonjour!
Reporting Pariisist. Me oleme siin juba kolm päeva olnud ja mõtlesin, et kirjutaks.

Igatahes: teisipäev (1. Päev)
Hakkasime hommikul kuskil seitsme ajal kodust liikuma, Riia poole siis. Karel oli ka kaasas, talle tulid mingid matsid Prantsusmaalt ja Hispaaniast jne külla selleks ajaks, kui meie ära oleme ja ta siis pidi nad teistpidi Riiast peale võtma ja nendega tagasi sõitma. Lennuk läks meil 11:35 ja no suht täpselt jõudsime, tee peal oli muidugi tohutu ummik jne ka. Ei pea vist mainimagi, et see oli mu esimene kord lennata. Kati Murutar oli meiega samas lennukis, aga rohkem eestlasi vist ei olnudki, üks stjuuard oli tegelt. Me istusime päris lõpus, 22. Reas ja siis ma nagu natsa põdesin, sest taga pidi rohkem raputama + see oli boeing ja siis issi hirmutas, et see läheb siuhh otse üles. Igatahes, õhkutõus ja maandumine olid mõlemad superlahedad ja ma nüüd fännan täiega lendamist. Jeeeeee. Lend kestis 2 tundi ja 40 minutit umbes...vähem isegi vist. Igatahes, juba lennukist välja jõudes oli kultuurishokk missugune:D Nii palju erinevaid inimesi, nii põnev. Ja passikontrollis sain bonjour ja merci öelda. Nagu päris. Siis hakkas meil seiklus korteri poole. Korter on meil rue Voltaire’il, see on Rue des Boulets metroopeatuse juures pmst. Sinna saab kesklinnast, nt Trocaderost, 9ga. Aga alguses me muidugi ei mõistnud midagi eriti nendest RERidest ja Metroodest, nagu mis mõttes, kas me lähme ikka õigele poole jne. Juba selles RERis, millega lennujaamast linna sõitsime, mängis üks tüüp mingit pilli, ma ei mäletagi mida, vahva:D Need pillimehed kujunesid täiesti tavaliseks ja see oli nagu lahe, et kui nad pärast raha collectima tulid, ei käinud nad üldse peale, panid topsi korraks nina alla ja kui ei reageerinud, liikusid edasi. Et selline sundimatu. Kerjused olid hoopis teine teema. Need olid ikka õudsad. Üks päev oli üks väike poiss, kes käis ikka inimestele kohutavalt pinda, tükk aega, mitu minuti vaatas oma sõstrasilmadega otsa ja palus ja palus. Igatahes, kaldun olulisest kõrvale. Siis pidime veel kaks korda ümber istuma ja suht ilma probleemideta leidsime korteri üles. Olime natuke siin, koht on tilluke, kahetoaline, aga täiesti okei, odavam ja mugavam kui hotell igatahes. 11. Linnaosas siis. Ja see, et ta kesklinnas ei ole, pole ka eriti õudne, sest metroo on lihtsalt geniaalne liiklusvahend. Ja see tänav on selline kitsas ja meil on prantsuse rõdud ja vahvaaaaa. Muidugi oli pinge natukene, et ega meid üle ei lasta, sest me olime kõik ette ära maksnud ja meile olid lihtsalt juhised antud, et kuidas me sisse saame. Nii, väljast uksest saime sisse, mingi kood oli antud ja võtmed pidid olema postkastis, olid, jee, jõudsime juba mõelda, et jess, ei lastudki üle, aga siis. Selleks, et päris trepikotta saada, on veel üks uks ja seda me ofkoors ei suutnud lahti teha. Siis tuli õnneks üks tädi, tänu kellele me sisse saime ja kolmandal korrusel oli ka meie korter, kuhu me sisse saime. Jess. Aga ikkagi oli mure, et mis me nüüd teeme, kui me ei saagi trepikotta sisse. Nii, tuli helistada Yvesile, kes oli meie händimänn. Yves oli muidugi väga sõbralik ja värki ja selgitas, et see jublakas, mida meie pidasime võtmehoidjaks, oli tegelikult magnetvõti ja seda tuli vastu seina hoida, et uks lahti saada. No tõeline hicki tunne oli ikka:D Igatahes, sõime pisut ja siis mõtlesime linna ka minna. Ma ei mäleta kust kaudu vms me läksime, aga peatus oli Charles de Gaulle Etoile ja esimene highlight oli Triumfikaar, mida ma nägin. See on nii suur. Ma olen alati mõelnud, et see on mingi tilluke. Aga ei, täitsa suur. Siis hakkas vihma sadama, nii et me ei hakanud sinna üles minema, ehk mõni teine päev. Ja siis jalutasime Champs Elysees’l natsa ja ega oligi suht õhtu juba. Toidupoes saime ka hämmingut muidugi, piim on mingis imelikus pakendis ja veinid on nii odavad, noh ega need odavad just eriti head ei ole tegelikult. Aga jah, see oli siis 1. Päev..

Kolmapäev (2. Päev)
Hommikul suutsime me muidugi tohutult uimerdada, aga kuna ilm oli superilus, helesinine taevas jne, siis suutsime ikka lõpuks välja jõuda ja läksime Eiffelit chekkama. Metroopeatus on Eiffeli juures Trocadero (metrookaardid on ka a gift from heaven, tegelikult ka), või st see peatus on seal, kust saab Eiffelist neid ilusaid pilte teha, tuled metroost maa alt välja, kõnnid natsa otse ja vasakule. Seal metroopeatuses oli üks suveniiripood ka, kust ma sain endale Eiffelist väga laheda pildi seina peale. Ja päike paistis ja seal ta oligi. Mustad poisid üritasid oma eiffelitorni kujukesi maha ärida, ei õnnestunud, need nägid niiii feigid välja. 1 euro 1 tower, no thanks, 1 euro 2 towers, no thanks, 1 euro 3 towers, no thanks. Igatahes, pildisessioonid jaaaaaa. Siis millalgi läksime suveniiripoodi, võtmehoidja ralli, ütleks ma. Kati ostis neid kõigile kingiks ja lõpuks oli meil neid kokku vist 21:D Tädi oli nii, et are you trying to buy the whole store? Siis pidime postkaartide jaoks marke otsima, see oli omaette ooper. Tubakapoed on need kohad, kust marke ostetakse, meile näidati suund kätte, et minge sinna poole ja läksime, aga seal oli mingi vana tädi ja ta ei mõistnud kohe mitte, mida me temast tahame. Siis pidime sinna metroopeatusesse tagasi minema, seal oli üks tubakapood, kus tädi mõistis ja saime oma margid kätte. Nii, emme ja issi olid juba eiffeli järjekorras samal ajal kui meie Katiga rallisime. Järjekorras kokku seisime umbes tund aega, ehk isegi vähem. Aga polnud üldse mingi väga hull asi see ootamine. Kõigepealt läksime teisele korrusele, seal ühes suveniiri poes Kati ostis mingit postkaarti ja talle öeldi bashaalusta vastu, siis ta oli küll hämmingus:D Siis istusime, kirjutasime võidu oma kaarte, et need torni postkontorist teele panna. Nii, vaatasime teise korruse platvormil ringi natsa, hullult külmaks läks vahepeal ka. Siiiiiiis pärast lõputut järjekorda läksime päris sinna üles. Ja noh, vaade oli vahva! Aga jube külm oli, kohe õudne. Igatahes, siis kunagi läksime esimesele korrusele, et sinna postkontorisse minna, aga see oli just sellel päeval erandlikult varem suletud. No mis seal ikka, poetasime oma kaardid sealt ukse vahelt sisse. Loodan, et ikka jõuavad kohale, teeme nii, eks. Igatahes, Eiffelis läks ikka kõva pool päeva ära. Ja kõht oli lõpuks ikka jube tühi. Siis hakkasime täiega kimama Cite saare poole, sinna, kus Notre Dame ja Ladina Kvartal on. Seal on rue de la Fayette ja sellel tänaval on need soodsad restoranid ja kohvikud ja värgid. No hindasime pisut oma võimeid üle, kui natuke aega olime kõndinud, siis enam ei jõudnud ja mõtlesime, et võtaks metroo. Aga peatust ei paistnud kuskilt. Paistsid hoopis toredad politseionud ja küsisin, kas nad inglise keelt räägivad, nemad on nii, et jaa, natuke. Ja siis muidugi vuristasid perfektses inglise keeles mulle ette, kus see peatus on. See on prantslaste puhul nii tüüpiline, mulle tundub, et nad on jube tagasihoidlikud, ja niiiii viisakad ja sõbralikud. Metroos, kui ringi vaadata, siis enamik rahvast kas magab või on tülpinud nägudega, aga iga asja peale käib pardon ja merci. Igatahes, millalgi jõudsime siis sinna Huchette’i tänavale, see on Notre Dame’ist üle tee pmst. Peatuseks oli St. Michel. Vaatasime natsa ringi, mina ja Kati suutsime muidugi tee pealt salli osta, nii, jalutasime seda tänavat pidi edasi tagasi, ja kuna nälg oli lihtsalt tohutu, siis läksime ühtede tsurkade kohvikusse, üks tsurka lubas surprise’i ja värki, igatahes, selle koha nimi oli Gyros, neid on seal hästi palju. Ega see toit suurem asi polnud, mingi kebabi teema tortilla sees ja friikartulid, aga suht odav oli vist, mingi 4 euro ringis. Pärast lugesin virtualtourist.com-ist, et pariislased nimetavad seda tänavat bacteria alleyks. Toit hakkas kohe sees keerama selle jutu peale. Siis otsisime pagaripoe, kust ostsime Baguette ja Croissante jms ja siiiiiiiiiis, total highlight: rue de la Bucherie. Kes teab, mis seal asub??? Shakespeare and Company ofkoooooooooors. Rue de la Bücherie algab sealt samast, kust Huchette’gi, aga kui vaadata nendega risti olevat tänavat, siis Bücherie jääb vasakule, seal alguses on üks kohviku moodi asi ka. Igatahes, kes ei tea, siis Shakespeare and Co on selline väike oaas keset Pariisi inglise keelt kõnelevatele inimestele. See on raamatupood, mida peab üks ameeriklane, ja pmst, tema kohta on öeldud, et tal on natukene kommunisti mõtteviis, sest ta peab seda poodi enam-vähem nullkasumi peal. Nii et soodsad inglisekeelsed raamatud. Mina ostsin endale kohe A Moveable Feasti 11 euro eest ja mõni teine päev lähen sinna veel tagasi, kui olen rohkem mõelnud, mis raamatuid osta tahan. Ja veel, kes ei tea, siis selles poes on filmitud filmi Before Sunset (one of my most favourite movies of all time!!!) algusstseen, kus Jesse tutvustab oma raamatut jne. Total highlight, ütlen maaaaaaaaa!!!! Siis kiirustasime koju, poodi ja värkisärki. Vaatasime Katiga veel Before Sunset’i ja I got the chills, me olime seal samas!!

Neljapäev (3. Päev)
Täna hommikul oli taevas hall. Niimoodi tuli otsus minna Louvre’i. Metroopeatus oli Palais Royal Musee du Louvre. Ja siis nägimegi juba püramiide ja läksime sisse. See koht on ikka friiking suur. Samas, mingit tohutut emotsiooni Louvre minus ei tekitanud. Mona Lisa oli muidugi lahe, ma ei vaidle vastu, aga seal oli nii palju rahvast kogu aeg, et see oli nats nõme. Igatahes, me väsisime ruttu ja lonkisime seal siis ringi. Amm, ma pakuks, et me olime seal mingi 3-4 tundi äkki. Ja järjekorras pmst seisma ei pidanudki. Kui välja tulime, avastasime, et ikka keegi streigib. Aga me ei saanud aru, mille pärast jne, nägime, et mingid vaimulikud marssisid seal inimestega kaasas. Siiiiis läksime Forum des Hallesisse, metroopeatus on samanimeline. Ehk siiis shoppama. No mina tahtsin minna H&Mi üle kõige, seal oli see muidugi mingi kolmekorruseline ka vist. Täna me ei jõudnud seal väga ringi vaadata, sest emme ja issi ei viitsinud, aga mingi päev las nad otsivad endale ise tegevust ja meie shoppame nii kaua. Jeee. Aga päris tühjade kätega me ära ei tulnud ja siis vaatasime veel seal lähedal tänavatel ka ringi, ühest täiesti suvalisest poest sain viie euro eest rahakoti endale, juhuuuuu:D Total highlight once again. Täna oli ülimalt väsitav päev, osaliselt ilmselt sellepärast, et nii kaua sees ruumis olime, aga tatsata sai ka ikka mõnusalt-parajalt. Aaa, see tuli ka meelde, et Louvre’is osades kohtades haises ka imelikult:D Ma ei tea, mis me homme teeme, kõik oleneb ilmast. Äkki Versailles, äkki d’Orsay, äkki Pompidou, äkki Montmartre, mina hääletaks lihtsalt kuskil linna nautimise ja chillimise poolt. Oleks ainult päikest. Au Revoir!
Nüüd olen ma kodus ja üritan ülejäänud päevadest midagigi meenutada.

Reede (4. Päev)
Ilm oli ilmselt taaskord hallipoolne ja läksime musee d’Orsaysse. Ehk siis seal on parim impressionistide kogu. Muuseum ise asub vanas metroopeatuses, see on nunnu ja äge näeb välja ka. Ning ta on nii palju väiksem võrreldes Louvre’iga, et seal ikka jõudsime enam-vähem igal pool ära käia. Kati oli ofkoors masenduses ja värki, aga ma vedasin teda kõiki asju vaatama. Kohe esimesel korrusel olid Monet’d ja Manet’d ja eeeee, lahe:D Kõige lahedam oli muidugi 5 tasand, kus olid Van Gogh, Gaugain (ei tea, kas kirjutasin õigesti ja ilmselgelt kontrollida ka ei viitsi, kuigi see võtaks ilmselt palju vähem aega, kui siin vabandamine, et ma ei viitsi chekkida) ja muidugi DEGAS! Degas’ pildid olid üle kõige ja ühe baleriini pildi ostsin endale seina peale panemiseks ka. Juhuu. Igatahes, Kati oli ülimalt tülpinud, tegi seal mingeid lolle videosid ja pilte, ühest poisist käsnakalle särgiga tegi pilte jne, nii et lõpuks tulime sealt ära ka. Õues olid tänavakunstnikud ja hästi ilusad maalid olid, minule üks hullult meeldis, aga issile ja katile meeldis üks teine rohkem, nii et nad ostsid tolle, mingi mustvalge. Igatahes, lahe. Ilm hakkas juba vaikselt päikese poole kiskuma, nii et otsustasime Montmartre’ile minna. See on muidugi kesklinnast suht suht kaugel ja sinna pidime suht pikalt sõitma. Samas sõber metroo aitas ikka palju. Aga kuna Montmartre on mäe otsas ja meie dumbassid ei taibanud lifti kasutada, saime me kaugelt maa alt kõmpida treppidest üles sinna mäe otsa:D Montmartre on nagu San Francisco. Mitte, et ma seal käinud oleks, ofkoors, aga tänavad on samasugused järsud ja jalutamine oli seal tõesti vaevaline. Käisime söömas ka seal ja see oli lahe, sõime soolaseid creppe ja need olid hästi head ja vahva kelner oli ka meil. Siis otsustasime päris mäe otsa Sacre Coeur’i juurde kõndida, sealt oli muidugi imeilus vaade linnale ja kümned kümned suveniiripoed. Sacre Coeuri katedraalis käisime sees ka, seal käis parajasti missa ja see koht oli niii ilus. No täielik Peetri kiriku vastand...suursugune, imeline, laheeeee! Siis hakkasime otsima Moulin Rouge’i. Ei olnudki väga väga keeruline, seal etendust vaatamas me ei käinud, aga veski nägime ära:D Siis liikusime koju natukeseks vist. Jah sööma ja hetkeks puhkama. Ja siis läksime linna, Eiffelit vaatama. Ja see oli hästi ilus. Need samad suveniirimüüjad käisid pinda, aga nüüd nende tornikesed plinkisid, just adorable. Aga see oli ikka väga ilus, kui torn ise sädelema hakkas!! Ma tahtsin seda momenti filmida ka, et kui ta sädelema hakkas, aga just too hetk, kui ta hakkas sädelema, oli mul kaamera suunatud katile ja sis see üleminekumoment jäi tabamata. Aga Ilus ilus ilus.

Laupäev (5. Päev)
Laupäev oli shopingupäev. Ehk siis, kuna ilm polnud just kõige parem, ei vaimustunud mina ja Kati mõttest Versaille’sse minna ja otsustasime ilma emme ja issita linna minna, ehk siis poodidesse, kuhu nemad minna ei viitsinud. Tegelikult hommikul käisime turul (Porte de Montreuil on peatuse nimi, rahvasummaga kaasa, üle autosilla ja on nagu näha, näeb kohati välja nagu anne turg:P ), mis pidi olema pmst nagu Hot Tartus, ja noh, eks ta mõnes mõttes oligi, neid kaltsuhunnikuid oli seal ikka tohutult, aga meil ei olnud tahtmist ega viitsimist neis tuhnida, aga koti sain 8 euro eest ja ühe kampsuni ja aaa, küünetangid ka, jee. Igatahes, siis kodust läbi ja siis emme issi Versaille’sse ja meie pooooodi. Kõigepealt käisime La Defensis selles kaubanduskeskuses ....Les Quatre Temps oli selle nimi, see on siis päris La Defense’i peatuses, see, kus alla on kirjutatud Grande Arche, lõpp-peatus. ..seal olime paar tundi, keskus oli suur, aga kuna meil aeg pressis peale, siis õue nagu ei jõudnudki, aga ma mäletan, et see osa, mis me maa peal sõitsime vahepeal, mulle küll ei meeldinud. Nagu totaalselt erinev sellest, mis on kesklinnas. Igatahes, siis läksime Tatisse (Barbes Rochechouart, nr 4ga saab sinna nt), mis asub konkreetselt getos, see linnaosa on immigrantide linnaosa ja see pood ongi nagu majanduslikult kehvemini kindlustatud inimestele, st väga odav. Samas, ega sealt väga midagi osta ka ei olnud, aga ma sain teksad 160 eegu eest, suht hea. Jee. Aga seal hakkas ikka natsa scary mingi hetk, mingi meeleavaldus oli jälle ja politsei igal pool ja värki ja selles mõttes oli Les Halles’isse tagasi minemine ikka tohutu kergendus. Seal olime jälle H&M-is natsa ja noh, sellega me olimegi mingi 6 tundi poodides kulutanud ja läksime emme issiga eiffeli juurde kokku saama. Mul oli vaja veel raamatuid osta ja vedasin ülejäänud ka Shakespeare and Co-sse tagasi jälle. Sain Jane Austini Emma ja Before Sunseti ja Before Sunrise skriptid, jeeeeeee. Igatahes, taaskord väga edukas päev. Ma armastan seda poodi. Nagu nii kihvt koht. Igatahes soovitan sinna kindlasti minna, kui juba Pariisi sattuda.

Pühapäev (6. Päev)
Pühapäev on ju kirikupäev ja me läksime Notre Dame’i. Vihma sadas mingi väga ja siis me olime seal sees mingi aja, jällegi, meeletult ilus!! Tornidesse oleks sellise padukaga olnud suht mõttetu minna, aga sellest on kahju, et sinna ei saanud. Siis olime suht pikalt suveniiripoodides ja siis läksime Pompidou keskusesse. Vot nii, now that was pointless. Okei, ma mõistan, moodne kunst ja särk värk ja Dalid oli isegi paar tööd ja see oli lahe, aga ainus asi, mida ma tõesti näha tahtsin, oli Warhol ja kui ühelt muuseumitöötajalt küsisin, et kus Warhol asuda võiks, ütles tema otseloomulikult, et Warhol isn’t here at the moment. Okei, shuut mii. Aga lugeda sai seal muuseumis jälle. Või ei saanud ka? Mul vist ei olnud raamatut kaasas ja siis ma terroriseerisin katit ja tegin temast pilte ja videosid ja käisin pinda. Ma mäletan sellest õhtust veel seda, et mul tuli tahtmine ikka vabadussamba juures ära käia. Läksime siis, jalutasime sinna ühe Seine’i saare tippu, me olime tervel saarekesel ainsad inimesed vist ja käisimegi päris selle samba juures ära, sellest häid pilte kahjuks ei saanudL Kuskilt eemalt, järgmise silla pealt oleks ehk saanud. Aga käisime ära vähemalt. Ja kui tagasi hakkasime liikuma, nägin pidevalt, et maas mingid asjad liiguvad. „Saate aru, ma vaatan kogu aeg, et need linnud, kes siin maas on, on.....APPI, PALUN ÖELGE, ET SEE SEAL ON ORAV!!!!!!” Õumaigaad, kuidas ma ehmatasin, seal oli ROTT! Ja ilmselt kõik need „linnud”, mida ma enda arust nägin, olid rotid. Süda oli pärast veel tükk aega kurgus. Täna üritasin Ratatoillet vaadata ja ei suutnud, sest seal oli nii palju rotte, ei, paha hakkas!!! Igatahes, let’s not think about that! Seal edasi läksime Champs Elyseele, tahtsin triumfikaart tuledes näha ja niii. Käisime ära, sain pildid ja nii edasi ja koju, see oli vist meil üks hilisemaid õhtuid.

Esmaspäev (7. Päev)
Niisiis, see oli nagu viimane päev pmst ja me olime basically saanud ära teha kõik, mida olime tahtnud ja pidime oma raamatud lahti tegema, et veel tegevust leida. Issi tahtis väga minna Pere Lachaise’i surnuaeda, Wiiralti hauale. No minugi poolest, Edith Piaf ja igast muud rahvast on ju veel sinna maetud, eks siis lähme. Padukas oli karm, aga kui lõpuks jõudsime surnuaia väravani, öeldi, et surnuaed on täna kinni, et liiga suur tuul on. Ma ei tea, mille ära lendamise pärast nad nii väga muretsesid, aga mis iganes, ütleme meie selle peale! No siis oli jälle jama, et mis nüüd siis. Võtsime ette Invalidesi. Jeee, sõjamuuseum, Katil oli kohe väga halleluuja just selle muuseumi osa peale sellest sõnast:D Igatahes, väga põnev oli jah, tegelikult ei, meie Katiga lugesime kuskil pingi peal samal ajal, kui emme ja issi neid tanke ja püsse ja vorme vaatasid. II maailmasõjast olid mõned lahedad asjad, aga muidu mitte. Samas on Invalidesisse ju maetud Napoleoni säilmed, nii et see oli isegi põnev. Seda käisime küll vaatamas ja uurimas, see oli änksa. Nii, siis oli kell juba suht palju, kõht oli tühi ja ma olin raamatust leidnud kohviku, kus Hemingway oli kirjutanud „Ja päike tõuseb” ja see oli nii tema, Fitzgeraldi kui ka nt Lenini lemmikkohvikuid. Mõtlesime siis sinna minna. See oli Montparnasse’i linnaosas. Ma ei tea, mida ma mõtlesin, aga see koht oli ofkoors mõttetult kallis ja lõpuks olime nii kaua otsinud, et läksime kohta nimega Hippopottamus. Väga nunnu, eks. Tegelikult ei olnud. Emme ja issi sõid sibulasuppi ja trust me, that looked just awful! Ja minu salat oli mingi väga kahtlane ja kati vist suht ainsana oli oma toiduga rahul:D Nii, issil oli kindel siht Montparnasse’i tornis ära käia. Jaaa. See on see kõrge must torn, mida eiffeli tornist ka näha on. Niisiis, see on euroopa kõrguselt teine hoone, mina ei tea, mis see esimene siis on, iseenesest eiffel peaks vist kõrgem olema. Aga sellel hoonel on lahe lift. 38 sekundiga 56ndale korrusele. Väga väle indeed. Annelinnas jääkski nii kõrgele sõitma. Ja me jõudsime sinna sellisel ajal, kui hakkas just pimedaks minema, nii et me saime näha tuledes Pariisi kuskilt kõrgelt. Ja see oli ikka midagi muud, kui päevavalges Pariis. See oli see õige. Me käisime katusel ka, kus isegi mina peaaegu minema lendasin. No sest nii tuuline oli, koti rebis see tuul ikka vägisi õla pealt ära. Igatahes, kakaod jõime seal kohvikus ja seal tuli minu jaoks reisi üks kõige paremaid nalju: mina ja kati istusime ühes lauas ja emme ja issi teises ja kuulasin, mida emme ja issi räägivad. Issi vist liigutas natuke, ja emme küsib: kus sa lähed? Issi: kuskile ei lähe. Emme: Ma arvan ka, et siin ei pea nõusid ise ära viima. Okei, I know this sounds a bit kuku, aga ma olin naerukrampides selle pärast ja õhtul me katiga lihtsalt ei saanud naeru pidama selle nalja pärast.

Teisipäev (8. Päev)
Hommikul ärkasime juba kell 7, sest Kati oli ainsana endale äratuse pannud ja ta oli selle endale kaheksaks pannud ja oli unustanud, et ta oli unustanud telefonis kella keerata. Nii et ärkasime nii, et väljas oli suht hämar veel. Jei. Aga vist suht ainult tänu sellele saime me piisavalt vara valmis, et õigel ajal korterist minema saada. Lennujaama sõites oli väike paanika ka, et kas me ikka õige RERi peale istusime. Sest samas suunas lähevad nii B5 kui B3, aga ühel hetkel läheb üks Charles de Gaulle’sse ja teine kuskile ma ei tea kuhu, nii et suht pinge oli, sest rongis sees ei olnud ofkoors kuskile kirjutatud, kumb ta siis on. Aga õnneks oli ikka õige. Ja me jõudsime isegi enne check-ini algust kohale ja kõik läks igati rahulikult. Väga paljud lennud jäeti too päev ära, mingi tormi teema oli, aga meie oma ikka toimus. Lennuk raputas natukene ja hilines, aga kõik oli okei, ainult jube palju venelasi oli meie ümber ja see tõi tagasi maa peale, et ok, ongi tagasi minemine. Terve selle aja ei olnud ma kuulnud sõnagi eesti keelt ja vaid mõned lausekillud vene keelt. No eesti keelt ma tegelikult muidugi kuulsin, aga ainult omavahel, st eestlasi ei näinud ühtegi rohkem. Igasuguseid muid keeli, aga vene keelest kõrvad puhkasid. Oi kui hea puhkus. Jõudsime Riiga, Karel ootas lennujaamas ja eee..siis muidugi suutsime teel Valka ära eksida, kuigi ma ei saa aru, Karel ja issi on seda teed lennujaama ja Valga vahet niiiiiii palju kordi sõitnud, et nagu võiks juba selge olla või nii:D Aga kunagi koju ja ei mingit puhkust, hommikul Zagurasse.

Vabandan, kui siin nagu mingit väga järjepidevust või nii ei ole, aga need sissekanded on

kirjutatud kolmel väga erineval korral ja iga kord olen midagi ka juurde lisanud. Aga selline ta oli, mu reisuke. Ja tahan tagasi juba! Millalgi tekitan pilte ka, no worries.